Huviväärsused

Vaivara vana kalmistu.1944. a. sai kalmistust võitlusväli: siin asus 20.diviisi 47.rügemendi 1.pataljoni kaitsepositsioon. Sõjakaotusi peetakse tänapäeval meeles taastatud kalmistumüüril asuvate mälestustahvlitega.

Vaivara kirik oli sammas-sissekäiguga ja 425 istekohaga. Pühakoda hävis II maaimasõjas 1944. a. lahingutes ja tänaseks on kiriku asukoht omaaegse liivakarjääri embuses.

Vaivara uus kalmistu rajati 1902.aastal. Koos Sillamäe linnale kuuluva laiendusega on saanud sellest piirkonna suurim kalmistu. Kalmistu vanemas osas paikneb Vabadussõja mälestussammas, mis avati 1924. aastal, purustati 1940. aastal ja taastati 1991 aastal. Surnuaia lõunaserva on püstitatud 2 monumenti 1944. a. langenud Nõukogude Armee sõduritele, mis tähistavad ühishaudu.

Perjatsi ehk Vaivara rahvamaja ehitati 1910. Läbi kahe korruse paiknev saal oli 300-kohaline, lava ise oli 10m pikk ja 15 m lai. 1944.aasta lahingute ajal paiknes siin hospidal, sügisel paigutati majja saksa vangistusest tulnud punaarmeelased, kes maja maha põletasid.

Riigisekretär Karl Terrase mälestuskivi paikneb tema sünnikohas Perjatsis. Jurist Terras oli Eesti Vabariigi riigisekretär aastatel 1921–1940, samuti oli ta Riiginõukogu liige. Karl Terras hukati Nõukogude Liidu vangilaagris Kirovi oblastis 1942. aastal.






19. sajandi lõpus täitus kogu rannaäär Narva-Jõesuust (Hungerburg) Sillamäeni suvilatega. Suvilad olid ka Mummassaares, mille nimi tuleb prantsuse keelest (Mon Plaisir – minu nauding) ja on mugandunud eestipäraseks. Nime võtsid kasutusele tsaariajal siinsetes parun K.Korffi suvilates puhanud Peterburist ja Moskvast pärit külalised. Teise maailmasõja ajal läbis Mummassaart Tannenbergi liin ning siin toimusid 1944. aasta kolme kuu jooksul ägedad Sinimägede kaitselahingud. Tänaseks on suvilakrundid võsastunud ja klindiastangu all olev Lingu järv kuivanud.

Vanatare seltsimaja on ehitatud Laagna mõisa kuivatisse. Mõisas on peatunud oma Eestimaa ja Baltikumi ringkäikudel kroonitud pead, neist korduvalt Katariina II.