Loodus

Vaivara Sinimäed on maastikukaitseala, mille aheliku moodustavaid künkaid nimetatakse idast-läände: Pargimägi ehk Lastekodumägi, Põrguaugumägi ehk Grenaderimägi ja Tornimägi ehk kõrgendik 69,9. Kogu seljaku pikkus on ligi 4 km, suhteline kõrgus küünib 35 meetrini, klindi serva suhtes mõõdetuna isegi üle 50 meetri. Sinimägede põhjanõlv on järsk, eriti Tornimäe kohal. Ehkki lõplikult ei ole Sinimägede tekkelugu siiski veel selge, pooldavad täna geoloogid üldiselt arvamust, et tegemist on Pärnu-Narva tektoonilise rikkevöö + rändpangaste + sinisavi surve koosmõjuga. Sarnase tekkega pinnavorme, küll väiksemas mõõdus, leidub ka mujal Kirde-Eestis ja Leningradi oblastis.

Pargimägi (85,2 m) ehk Lastekodumägi sai nime Vaivara mõisahäärberis paiknenud lastekodult ja mäel paiknenud pargilt. 1878. aastal Vaivara mõisa omandanud parun Konstantin Korff ehitas ümber nii peahoone kui ka kujundas mäekünka vabapargiks. Peale Vaivara mõisa riigistamist rajati siia lastekodu. Nõukogude vägede taganedes viidi 1941. aastal Vaivarast ära lastekodu varad ja kasvandikud evakueeriti Venemaale ning maja süüdati. Teises maailmasõjas oli 1944 aasta 26. juulil Nõukogude armee suurpealetungi teravik suunatud kõigepealt Lastekodumäele.

Põrguaugumägi (83,1 m) tänapäeval enam tuntud Grenaderimäena, sest 1944.aasta suvel käisid siin ägedad lahingud – 29. juuli 1944. a. oli otsustav päev Sinimägede lahingutes. Suuremad rünnakud Grenaderimäele toimusid veel juuli lõpus ja augusti alguspäevadel. Põrguaugumäele rajati 1997–2000. a. mälestusmemoriaal: mäel kõrgub 12- meetrine terasest ratasrist, risti kõrvale on püstitatud mälestusmärgid rahvusväeosadele. Lähedalasuv kaevikulõik on autentne osa kaevikuliinist.


Tornimägi (70,6 m) ehk kõrgendik 69,9 – legendi kohaselt rajasid vene väed Põhjasõja aegu siia suure vahitorni, millelt oli hea ümbruskonda silmas pidada. 20. sajandil seisis mäel triangulatsioonitorn. Läbi sajandite olnud tornid ongi mäele nime andnud. II maailmasõja ajal asus Tornimäel Sinimägede rinnet hoidvate vägede keskne juhtimiskeskus.


 

Utria (Udria) pank on Põhja-Eesti klindil idapoolseim, mida meri – Soome laht – veel murrutama ulatab. Siit edasi keerab pankrannik otsustavalt merest eemale ja edasi on juba varsti Narva-Jõesuu liivane mererand. Utria ala on osaliselt kaitse all juba alates 1939. aastast, mil tähelepanu alla võeti Utria kivikülv, kus näeb mere ja pankranniku vahel Eestimaa üht kaunimat ja võimsamat kivikülvi. Panga all ja järsematel astangutel kasvab laialehine klindi- ehk pangamets. Klindimets on justkui põhjamaine džungel, kus kasvavad tihedalt laialehised puud – hall lepad, pärnad, jalakad, vahtrad.

Soome laht on madal (keskmiselt 36-40 m), kuid väga vahelduva põhjareljeefiga. Läänemere ühed magedamad veed asuvad Soome lahes. Tugevatest läänetuultest põhjustatud veetaseme kõikumised lahe idaosas viivad vahel katastroofi liste üleujutusteni Peterburis. Soome lahe elustik on suhteliselt liigivaene, peamisteks püügikaladeks on kilu, räim ja tursk.